Lühike vastus
Klikikaugus on väikseim siselinkide kaudu tehtavate üleminekute arv avalehelt soovitud leheni. Suunis, mida olen Eesti projektidel kasutanud alates 2017. aastast: olulised ärilehed ja põhiosad mitte kaugemal kui 3 üleminekut, ülejäänu nii, nagu kataloogi loogika lubab.
Google'i nõue see ei ole. Juhendis „Suure saidi roomamiseelarve haldamine“ (developers.google.com, kontrollitud 21.09.2026) on loetletud serveri vastusaeg, duplikaadid, soft 404, ümbersuunamiste ahelad, sitemapi värskus ja HTTP 304 — klikkide arvust avalehest pole seal ridagi. „Kolme kliki reegel“ pärineb üheksakümnendate kasutatavuse kirjandusest, mitte otsimootori dokumentatsioonist, ja enamik eestikeelses ning venekeelses otsingus nähtavaid artikleid esitab seda Google'i nõudena allikat nimetamata.
Klikikaugus ja URL-i tase on kaks eri näitajat
Neid aetakse pidevalt segi ja see segadus läheb kalliks maksma: inimesed kirjutavad ümber lehtede aadresse selle asemel, et lisada menüüsse üks kirje, ja püüavad siis veel pool aastat 301-ümbersuunamiste tagajärgi.
| Näitaja | Mida mõõdab | Kuidas muuta |
|---|---|---|
| Klikikaugus | Üleminekute arv avalehelt linkide kaudu | Link menüüs, plokk avalehel, siselink |
| URL-i tase | Aadressi segmentide arv pärast domeeni | Ainult aadressi vahetuse ja 301-ga |
| Sügavus sitemapis | Mitte midagi — sitemap ei määra hierarhiat | Ei kohaldu |
Diivani Lambert 220 tootekaart aadressil /pood/diivanid/nurgadiivanid/lambert-220 asub URL-i 4. tasemel ja on samal ajal avalehest 2 kliki kaugusel, kui müügihittide plokis on sellele link. Vastupidine juhtum on sagedasem: kontaktileht /kontakt asub juurkaustas, aga link sellele on ainult tootekaartide jaluses, ja sinna jõuab 7 üleminekuga.
John Mueller ütles veebimeistrite vestlustunnis 9. juunil 2018 (Search Engine Journali sama päeva kajastuse järgi), et lehe tähtsuse hindamisel tugineb Google klikkide arvule avalehest rohkem kui aadressi ülesehitusele. Kolm aastat hiljem, 28. märtsil 2021, vastas ta, et aadresse SEO nimel kunstlikult lamedaks teha pole mõtet: sügavuse näitamine aadressis on normaalne. Mõlemad seisukohad viitavad ühele: parandada tuleb linke, mitte aadresse.
Kuidas sügavust mõõta nii, et aruanne ei oleks praht
Viga, mis aruande mõttetuks teeb, on üks ja väga tüüpiline: roomaja käivitatakse sitemap.xml-i URL-ide nimekirjaga. Siis muutub iga saidikaardi leht stardileheks ja saab sügavuseks 1, ning väljundiks on ühtlaselt ilus aruanne, kus kõik on korras.
- Stardiaadress on täpselt üks — vajaliku keeleversiooni avaleht. Mitmekeelse saidi puhul tähendab see kolme eraldi roomamist, muidu saab
/et/sügavuseks 2 ja veab kogu eestikeelse haru endaga kaasa. - JavaScripti renderdamine on sisse lülitatud, kui menüü või linkiplokid koostab skript. Ilma selleta näeb roomaja tühja
<nav>-i ja näitab sügavust, mida saidil ei ole. nofollow-lingid ja indekseerimisest suletud plokkide lingid loetakse eraldi: üleminek on formaalselt olemas, kaalu mööda seda ei liigu.- Välja ei võeta mitte keskmist, vaid jaotust tasemete kaupa: mitu URL-i on sügavusel 1, 2, 3 ja nii edasi.
- Sügavusel 4 ja kaugemal olevate lehtede nimekiri pannakse kokku prioriteetsete lehtede nimekirjaga — kategooriad, teenused, artiklid, millelt liiklust ootad. Nende kahe nimekirja ühisosa ongi tööülesanne.
Aruanne stiilis „keskmine sügavus 3,8“ ei ütle midagi. Sait, kus 90 % URL-idest on tootekaardid sügavusel 5, aga kõik kategooriad sügavusel 2, on terve. Sait sama keskmisega, aga kategooriaga kuuendal tasemel, ei ole.
Kust sügavus tegelikult tuleb
Neljakümne lehega teenusesaidil on sügavus harva probleem: kõik on menüüs. Kasvab see kataloogides alates 1000 URL-ist ja peaaegu alati ühel põhjusel.
Arvutus on lihtne. 200 tootega kategooria, mis kuvab 20 toodet korraga, annab 10 nimekirjalehte. Kui neid seovad ainult lingid „järgmine“ ja „eelmine“, on kümnenda lehe toode avalehest 12 ülemineku kaugusel. Sellise lehejaotuse asendamine numbritega plokiga lühendab tee kohe 4 üleminekuni, sest kategooria esimeselt lehelt on näha kõik kümme.
Panuse järgi tulevad edasi filtrid, mille iga kombinatsioon avab uue URL-i, ning sisuhaldussüsteemi arhiivid kuupäevade, autorite ja siltide kaupa. WordPressis on arhiivid vaikimisi sees ja peaaegu alati ei lähe kellelegi tarvis. Reegel on lihtne: leht, mida sa turundada ei kavatse, ei tohiks sügavusaruandesse üldse sattuda — tema koht on indeksist väljas.
On veel üks sügavuse allikas, mida klikiaruanne üldse ei näita. Lehel, millele ei vii ühtegi sisemist linki, pole sügavust põhimõtteliselt: roomaja sinna ei jõua ja väljavõttesse see ei satu. Need on orblehed ja neid tuleb otsida roomamise kõrvutamisel sitemapi ja Search Console'i andmetega.
Mida teha lehtedega sügavusel 4 ja kaugemal
Esimene otsus iga sellise lehe kohta ei ole „kuidas üles tõsta“, vaid „kas seda üldse vaja on“. Kui lehel puudub oma märksõnade rühm ja see müügis ei osale, ei tõsteta seda üles, vaid võetakse indeksist välja koodiga 410 või noindex-märgendiga.
Nende jaoks, mis alles jäävad, toimib minu juures selline järjekord:
- Kontrolli menüüd. Oluline osa, milleni jõuab nelja üleminekuga, lihtsalt ei ole navigatsiooni sattunud. See on poole tunni parandus ja kõigist odavaim.
- Tee lehejaotus ümber. Lehenumbrid „järgmise“ ahela asemel ja suurte kategooriate puhul rohkem tooteid lehel. Töötab paremini kui ükski siselinkide plokk.
- Lisa lingid lähedastelt lehtedelt. Plokid „sarnased tooted“, „samast kategooriast“, lingid blogiartiklitest. Kuidas seda mehaaniliselt mitte teha, kirjutan materjalis sisemine linkimine veebilehel.
- Ehita struktuur ümber, kui sügavus takerdub liigsesse alamkategooriate tasemesse. See on kõige kallim variant ja võtan selle ette ainult siis, kui struktuur läheb märksõnadega lahku; milline see olema peaks, selgitan artiklis veebilehe struktuur semantilisest tuumast.
Järjekord ongi selline: ülal odavad parandused, all kallid. Praktikas katavad punktid 1 ja 2 enamiku juhtumeid ja neljandani jõuab asi harva.
Kus sügavus lakkab olemast kahjutu
300 lehega saidil on vahe sügavuse 3 ja 6 vahel vaevu märgatav: Googlebot käib kogu saidi igal juhul mõne päevaga läbi. Tähtsaks muutub see seal, kus roomamine lakkab olemast täielik, ja just seda mastaapi nimetab Google oma juhendis: alates 10 000 lehest igapäevaste muudatustega või alates miljonist nädalaste puhul. Sellistel mahtudel muutub sügavus roomamiseelarve küsimuseks — alumiste tasemete lehed lihtsalt ei jõua järjekorda.
Piirid ütlen ausalt välja. Omi mõõtmisi stiilis „tõstsime sügavust, positsioonid kasvasid“ mul ei ole ja ma pole näinud ühtegi katset, kus sügavust oleks muudetud kõigest muust eraldi. Lehe tõstmine kuuendalt tasemelt teisele tähendab sellele linkide lisamist ehk korraga muutuvad nii klikikaugus kui ka saadava sisemise kaalu hulk. Neid kahte mõju välitingimustes lahutada ei saa, seega suhtun arvudesse stiilis „sügavuse 2 lehed reastuvad N kohta kõrgemale“ kui korrelatsiooni.
Sügavus näitab, et navigatsioon on läinud lahku sellest, mida sa müüd. Ravida tuleb lahknevust, mitte roomaja aruandes seisvat numbrit 3,8.
Eraldi uutest saitidest. Kui osi on alla 20, on sügavuse arvutamine vara: kirjuta struktuur paberile ja kontrolli, et iga äriline osa oleks menüüst nähtav. Screaming Frog või muu roomaja pole siin vajalik, vaja on maketti — ja sellest räägin tavaliselt juba veebiarenduse etapis, enne kui kataloog sisuga täidetakse.
